Lõikamise puhul on oluline silmas pidada, mis on selle eesmärk ja mis liiki puuga on tegemist. Taimed, kelledes toimub kevadine mahlajooks, peaksid saama lõigatud sügisel või suvel, kui mahlajooksu pole. Sellised taimed on näiteks vahtrad, kased ja viinapuud. Üldiselt on taimede kohendamiseks hea aeg kevad. Taimedes on palju kasvuaineid ja lõikehaavadega toimetulek pole mingi probleem.
Mida siis lõigata? Kui taimel on tekkinud kuivanud oksi võiks need välja lõigata. Kui taimel on sordiomadustest erinevaid (põhiliigiks tagasi muteerunud) oksi, võiks ka need eemaldada. Ka vigased, murdunud või mingil muul moel pöördumatu kahjuga oksad soovitaks välja lõigata. Kui on tegemist sammasja vormiga ja lumeraskuse tõttu on mõni oks sambast välja vajunud ning seda pole võimalik tagasi siduda, tuleks ka sellisest oksast loobuda. Kui puu on liiga suureks kasvanud, saab seda mõistlikkuse piires tagasi lõigata. Vanu põõsaid võiks tugevalt noorendada, st lõigata kuni maapinnani maha.
Hekilõikamise puhul on oluline, mis taimest on hekk istutatud. Elupuu heki puhul võiks maksimaalse tiheduse eesmärgil lõigata hekki kaks korda aastas: kevadel – aprillis, kui on esimest kasvu juba näha ja sügisel – augusti lõpus, septembri alguses. Kuusehekile piisab, lõikamisest korra aastas, kui noored võrsed on just puitunud. Lehtpuuhekki tasuks lõigata, kui võrsed on saavutanud oma maksimumpikkuse, kuid pole veel puitunud. Sama kehtib hekkide kohta, mis on põõsast istutatud.
Teinekord võib juhtuda, et hekk, mis on istutatud põõsastaimest, on jäänud vanadusest alt hõredaks ja ei paku enam soovitud privaatsust. Sellisel juhul on kaks võimalust: kas istutada uus hekk (mis on kahtlemata kulukas) või teha tugev noorendus. Viimase kasuks räägib lisaks majanduslikule mõttekusele ka see, et taime juured on juba paigas, ei pea ootama juurdumist ja esimese aasta kasv võib ulatuda kümnetesse sentimeetritesse.
Need on vaid üldised juhtnöörid. Enne millegi väga meeletu ettevõtmist konsulteeri professionaaliga.
