Taimi kaetakse külma või varakevadise päikese eest.
Varakevadine päike kahjustab igihaljaid puid. Puu okkad on ka talvel funktsioneerivad ja neis toimub tasapisi fotosünteesi protsess. Kevadel, kui päikese valgus intensiivistub, suureneb oluliselt ka taimest aurava vee hulk. Varakevadel on aga puu juured veel jääs ja ei varusta taime veega. Tekib ohtlik olukord, kus taim lihtsalt kuivab ära. Eriti ohtlik on see taimedel, kes on istutatud eelneval vegetatsiooniperioodil ja pole veel juurdunud.
Katmiseks on hea kasutada selleks ettenähtud varjukangast (saadaval aianduskeskustes). Eelistada tuleks valget kangast rohekale, sest ka roheline tõmbab valgust ja soojendab liialt taime. Valge kangas aga peegeldab valguse ja sellega koos ka soojuse taimest eemale. Varjukangas ei tohiks olla otseses kontaktis taimega, vaid peaks olema eraldi sõrestikul ning asuma taime suhtes lõunakaare ees. Varjukanga võib ära võtta, kui maapind on sulanud ja talviste olude oht on möödas (enamasti aprilli algus).
Sagedaste külmakahjustuste käes vaevlevad paljud eestimaalaste lemmiktaimed. Sageli on kevadeks alles jäänud vaid see osa, mis lumepiirist väljas ja kui tegemist on lumevaese talvega, nagu viimased on olnud, ei jää taimest midagi alles. Ka kuuseokstest pole kasu, kui pole lund. Seetõttu on hea taime katta selleks ettenähtud pakasekangaga (valge, viltjas materjal). Taim tuleb sellega üleni katta, kuid tähelepanu peab pöörama, et jääks ka avad õhu liikumiseks. Liiga umbne keskkond on hea paik seentele ja kõiksugu hallitustele ja soovist teha taimele head, võib saada hoopis tema hukatus.
