Üldjuhul väetatakse taime kaks korda aastas: kevadel ja sügisel. Kevadel väetatakse taime, kui vegetatsiooniperiood on saanud hoo sisse, taimed on juba lehes ja fotosüntees toimub (tavaliselt maikuu). Kevadväetised on lämmastikurikkad ja panevad taimed vohama. Teine väetamine toimub sügisväetisega, mis sisaldab palju kaaliumit ja fosforit, kuid peaaegu üldse mitte lämmastiku, see aitab rohtsetel võrsetel puituda ja talveks valmistuda (tavaliselt augusti lõpp, septembri algus)
Väetise puhul peab alati silmas pidama, et see jõuaks taime juurteni, st väetis tuleb viia mulda, seda siis kas freesimise või rehitsemise teel. Kui on vaja murukamarast väetis läbi viia, on lihtsaim viis selleks teha maasse kangiga augud ja panna väetis neisse. Pinnale visatud väetis puuni ei jõua, selle neelab endasse kas muru, umbrohi või lämmastiku puhul õhuhapnik. Samuti tuleb kinni pidada tootja soovituslikest kogustest. Kui lisada taimele liiga palju väetist, muutub soolade kontsentratsioon mullas liiga suureks ja taim hakkab endast juurte kaudu vett ära andma, et soolade hulka tasakaalustada – tulemuseks on taime surm kuivamise läbi.
