Hortensiad

Aedhortensia (H. paniculata) on kodumaal madalam puu või kõrge põõsas, meil kuni 2 m kõrgune tiheda ümara võraga põõsas, kasvab tavalise alusmetsaliigina Jaapani, Hiina ja Venemaa Kaug-Ida metsades. Punakaspruunid, nõrgalt karvased võrsed. Pungad 0,1-0,2 cm pikad, ümarad. 3-4 kaupa männastes, võrsest tugevasti eemalehoiduvad. Lehed elliptilised kuni munajad, 5-15 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga, pealt tumerohelised, veidi karvased, altküljelt heledamad ja roodude nurkadest karvased. Õied on valkjad kuni roosad, tipmiste koonusjate kuni 25 cm pikkuste pööristena, puhkevad suve teisel poolel ja sügise algul. Aedhortensia on haljastuses kasutatav tänu dekoratiivsele sügisesele pikaaegsele õitsemisele. Sobib kasvatada üksikpõõsana või väiksema grupina haljasaladel. Eelistab parajalt niisket, tuulevarjulist kasvukohta ja veidi hapukat mulda. Kevadel võib õitsemise rohkendamiseks võrsed tugevasti tagasilõigata. Sordid: ’Dolly’ – lehed valgeservalised punakate plekkidega, õied valged; ’Floribunda’ – ‘Grandiflora’ – steriilsed õied koondunud suurtesse kuni 30 cm pikkustesse pööristesse, puhkedes rohekad, hiljem valkjad või roosakad. Õitseb külmade tulekuni; ‘Kyushu’ – leitud Jaapanis loodusest, õisikud võimsamad põhiliigist ja lõhnavad väga tugevalt; ’Limelight’– puhkenud õied kollakad, hiljem roosad; ’Pink Diamond’ – ’Praecox’ – ’Tardiva’ – hiline õitseja, õisikud kuni 50 cm pikad;  ‘Unique’ – õisikud kuni 30 cm pikad, väga atraktiivne, värvuvad õitsedes intensiivselt roosaks.

Puishortensia (H. arborescens) – kuigi nimi tähendaks, et tegemist oleks justkui puuga, on selle Põhja-Ameerika idaosa niiskete kasvukohtade metsadest pärineva laiuva põõsa kõrgus meil vaid 1….1,5 m. Põõsast on haljastuses kasutatud päris palju. Võrsed silinderjad, helepruunid. Pungad väikesed, 0,5 cm pikad, munajaskoonilised, võrsest eemalehoiduvad. Munajad kuni elliptilised lehed, 6…..20 cm pikad, südaja alusega, pealt rohelised ja paljad, alt sinakad ja nõrgalt karvased, teritunud tipuga. Õied rohekad, läbimõõt 1-2 cm, koondunud tipmistesse 5-15 cm läbimõõdus kumeratesse õisikutesse, puhkevad suve keskpaiku. Haljastuses sobib puishortensiat kasutada samuti nii koduaedades kui haljasaladel, üksikpõõsana või väiksema grupina või kujundada madalamaid hekke. Kasvukoht peaks olema piisavalt niiske ja tuulevarjuline, kergema happelise mullaga. Sortidest: ‘Annabelle’ – aretatud Ameerikas, kuni 1 m kõrgune põõsas, õisikud põhiliigist veelgi suuremad (kuni 25 cm läbimõõdus), ümarad, õied avanedes rohekad, hiljem roosad. ‘Grandiflora’ – samuti kuni 1,5 m kõrgune taim, suured (kuni 20 cm läbimõõdus) poolümarad õisikud kannavad puhkedes kreemvalgeid hiljem puhasvalgeid steriilseid õisi. On levinuim hortensiasort koduaedades, milline õitseb rikkalikumalt poolvarjulistes kasvukohtades. H. arborescens ssp. discolor( sün. H. cinerea) – üldilmelt nagu põhiliik, kuid lehed on viltjad.

Roniv hortensia (H. anomala ssp.petiolaris) on meile üsna hiljuti jõudnud, kasvades kodumaal Jaapanis, Hiinas, Koreas ja Venemaa idaosas Sahhalini saarel tugeva ja kiirekasvulise, õhujuurtega tugedele kinnitudes kuni 20 m kõrgusele roniv liaan. Võrsed on jämedad, pruunid ja läikivad. Lehed ümarad kuni laimunajad, 10…..15 cm pikad, südaja alusega ja saagja servaga, pealt läikivad, paljad. Õied kuni 20 cm läbimõõduga lamedates sarikpööristes, kroonlehti 5, rohekasvalged, puhkevad suve keskpaiku. Roniva hortensia taimed võib istutada tugede või puude põhjaküljele, kuid siiski varjulisse, niiskemasse kasvukohta. Kasvab noorelt päris kiiresti. Saab haljastada seinu, puude tüvesid, müüre jne.